E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
»
Komtuur ei tundnud Priidut näo poolest, aga kena sirge noormees näis ta meele järgi olevat.
«Nii noor ja juba nii pahur?» ütles ta peaaegu
150
lahkelt. «Kas sa tead ka, et sa kui rahva ässitaja surema pead?»
«Kui muidu läbi ei saa, eks siis või surra kah,» vastas Priidu oma laisal viisil, «aga minu
surmast ei tule teile suurt kasu. Palju kurjem ässitaja jääb siiski elama, kes teie kõvadest
seadustest iialgi ei hooli. Kui teie tema siit ilmast ära kaotaksite, vaat siis oleks isandatel ja
orjadel rahu.»
«Kes see ässitaja on?» küsis komtuur.
«Ülekohus ja häda,» vastas Priidu.
«Ah, sa oled hea naljahammas,» naeratas komtuur. «Loodame, et sa meile enne surma
lossikeldris veel palju nalja saad tegema. Siduge ta kinni!»
Sulased kippusid Priidu kallale.
«Kas lasete mind sõna lausumata ja kätt liigutamata kimbutada?» pöördus Priidu käristaval
toonil talupoegade poole. Need tegid nukrad näod, jäid aga vakka.