Heiti Talvik
Nagu viitab raamatu pealkiri, esitatakse rohkesti palavikulisi,
haiglasi, joobnud-hõngulisi, dekadentlikke nägemusi. Iseloomulik on ka dekadentlik
kunstniku- ja luuletajatüüp: haiglane, mandunud, isegi paheline. Talviku esikkogu
luuletajamina esineb korduvalt tõepoolest just niisuguses rollis. Palavikuluule
sümbolismi on kaasatud ekspressionistlikku kujunduslikkust. See on napp ja
klassikaliselt kindlajooneline. Talvik keskendub inimesele, tema kehalisele
närbumisele ning ingelisele kaosle. See kogu peegeldab kaost ja selginemist
üksikinimeses. Näib, et inimesel endal pole võimalik midagi otsustada ning kõik suur,
tähtis a tõeline jääb kättesaamatuks.
Simmanil (1924)
"Simmanil" on väga kaasahaarav ja hea rütmiga. Need kirjeldused sellest
peost, kutsuvad mindki sinna koos teistega pidutsema ja tunnet, et endalgi oleks rind
täis sireleid, sest luuletaja kirjutab sellest nii ahvatlevana noorele hingele. /.../ Täis