"kaoseluulet" - 1 õppematerjal

Nimetu

Talvik oli luuletajaks olemise musternäide- tema isiklikku elu ega luulet polnud võimalik eristada. Luule polnud Talvikule lihtsalt harrastuseks ega ka tunnete ja ilu edasikandmiseks. Luule oli talle vahendiks omaenda sisemise tõe mõistmisel. See sisemine tõde on tegelikult ka kõikide inimeste tõde, kuid kahjuks enamik inimesi ei küündi nii kõrgele, et analüüsida oma sisemaailma ja seda tunnetada [6]. Talvik viljeles luulezanridest kaoseluulet (nt ,,Pohmelus"), ajakriitilist luulet (18-st luuletusest koosnev sari ,,Dies irae"), traagilist optimismi (tsükkel ,,Jumalate hämaras") ja eetilist maksimalismi (,,Kohtupäeva" luuletused ,,Öö", ,,Eleegia", ,,Hommik"). Suur osa tema luulest on prohvetlik. Näiteks näeb ta ette Teise maailmasõja apokalüptikat [4]. Heiti Talvik oli arbujate sõpruskonna eestvedajaks. Viimane kujunes Tartus 1930.ndate alguses. Ants Orase antoloogias ,,Arbujad" (1938), mis analüüsis arbujate