Eesti keele sõnavara ja keelekontaktid
vasted sugulaskeeltes. Nt germaani, balti, slaavi laenud. Neid me ei võta kui laentüvesid, nt hernes, saabas, niit, mets jne.
Uuemad laenud aga pärinevad ajast, mil eesti keel oli juba omaette keel ja laenatud keeltest, millel on ee keelega olnud
kontakte. Nt läti, soome, inglise, saksa laenud (ale, bänd, kleit, preili). Laentüvesid on nii kirjakeeles kui ka murretes,
vahetu keelekontakti tulemusel.
Laentüvede integreerumist iseloomustab nt lõpukadu (nt vene kanycma – kapsas, paberoca – pabeross), konsonantühendid
sõna algul asenduvad ühega (nt vene clobogka – lobudik), vokaalharmoonia kaob (nt soome rälläkkä – relakas),
geminaadid sõna seest üksikkonsonandiks (nt esittää – esitada), pikeneb vokaal sõna sees (nt vene logõr – looder), võivad
säilida mõned sufiksid, nt vene -nik (pagasnik), -vai (padavai), -ka (täika), sõnade lühendamised (soome alennus – ale),
-ari (synttari – sünttar).
15