NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
eneseväljendust kui lavalist ümberkehastumist. 39 Kaarin Raid, kes liikus 1970.
aastail Pärnu teatrist Noorsooteatrisse ja sealt edasi „Vanemuisesse”, suutis
lavastajana ühendada psühholoogilise teatri ning uudse, tingliku lavakeele. Tema
legendaarsemaid lavastusi, Tennessee Williamsi „Tramm nimega „Iha”” (1972
Pärnu teatris) tõusis esile tugevate näitlejatöödega, eeskätt Tiia Kriisa nüansirikka
osatäitmisega Blanche’i rollis; tugevas psühholoogilis-realistlikus kanvaas aimus
juba ka metafoorsema teatrilaadi märke. Raidi oskust näitlejatega süvitsi töötada
illustreerisid edaspidi mõjusalt nii Einari Koppeli uus lavakvaliteet eesti talupoja
intrigeerivas kolmik-rollis (Rein Saluri „Külalised”, 1974 Draamateatris) kui ka
Hilja Varemi ootamatuid andevarusid avanud nimitegelane Peet Vallaku novelli
dramatiseeringus „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas” (1974 Pärnu teatris);
viimatimainitud kujundirikka lavastuse dünaamilis-mängulist maailma on
annaabi.ee 
