talle sündis veel kaks poega ja siis, 1666. aastal ta suri. Lesele andis kohus elamiseks Vaidava mõisa ning perekonna eestkostjaks määrati Otto Friedrich von Vietinghoffi. Patkuli emale ei meeldinud kumbki neist otsustest. Vietinghoffiga käis lausa avalik sõda, peamiselt põllumaatükkide pärast. Tartu ringkonnakohtu materjalides on kirjas, mis hulle tempe veel Patkuli ema tegi. Ühel õhtul ratsutas ta neilja tugeva teenri saatel pastoraati ja nüpeldas mõõga ning kantsikuga peremeest ja tema teenijaskonda, kuna pastor oli naist oma jutluses noominud. Patkuli ema oli väga metsik, Johann Reinhold ja Karl Friedrich pärisid selle täielikult, ja kodus oli kuulda ema sõimu ja vandumist. Poisid said sellest kõigest hoolimata väga hea hariduse. Poisid õppisid koduõpetaja käe all teoloogiat, kõnekunsti, saksa, ladina, rootsi ja prantsuse keelt, samuti ajalugu, geograafiat, loogikat, matemaatikat ja eetika aluseid. Kui Patkul oli leeris ära
Arvan, et seal on tõesti külalised. Parem jätame selle.» «Jätanme, kui ma just kavatsen siit maalt igaveseks lahkuda! Võib-olla ei tule meil selleks üldse enam juhust. Ütlen sulle veel kord, nagu ma olen sulle juba öelnud -- ma ei hooli tema rahast, võid selle endale saada. Kuid tema mees on toores minu vastu -- mit u korda, ja mis peaasi tema mees oli see rahukohtunik, kes mu hulkumise pärast puuri pistis. Ja see pole veel kõik! See pole miljondikku osagi kõigest! Ta laskis mind kantsikuga peksta! Kantsikuga peksta vangla ees nagu mõnda neegrit, kogu linnarahva ees! Kantsikuga peksta! Kas saad aru? Tema pääses minu käest, sest ta suri, kuid ma maksan selle eest kätte tema naisele!» «Oh , ära tapa teda! ära tee seda!» «Tappa? Kes rääkis midagi tapmisest? Ma tapaksin tema mehe, kui ta elaks, kuid mitte teda. Kui naisele tahetaks kätte maksta, siis ei tapeta teda -- päh! Nai- 171 sel rikutakse tema välimus . .. lõhestatakse
annaabi.ee 
