Ajalugu
d ei tohtinud teise driigid tunnustada. Suhteid püüti arendada Prantsusmaaga, mille presidendiks oli
de Gaule.
1954 sõlmiti Pariisi kokkulepped, mis jõustusid 1955. Sellega kaotati lääne-saksamaal okupatisooni
tsoonid. SLV võeti NATO-sse.
SLV sai oma armee - Bundeswehri.
1955 - Halsteini doktriin - SLV lubas lõpetada suhted kõigi riikidega, kes tunnustavad SDV-d,
välja arvatud NL. SLV ja SDV suhted olid eriti halvad 1961.
1966 - välisministriks ja 1969 kantseriks sai Willi Brandt - teostas uut ida-poliitikat. Selle
tähtsamad lepingud: 1970 - idalepingud Nõukogude Liidu ja Poolaga. 1971 - neljapoolne
kokkulepe Lääne-Berliini suhtes. 1972 - suhete aluste leping SDV-ga.
SLV tunnustas SDV-d de jure ja loobus Halsteini doktriinist. Mõlemad Saksamaad võeti selle peale
ÜRO-sse.
4.2 SAKSAMAA DEMOKRAATLIK VABARIIK
Kõige tähtsam partei oli Saksamaa Sotsialistlik Ühtsus Partei (SSÜP). Juhtideks olid Walter
annaabi.ee 
