Andres Ehin
ta vaatab kaabakale suhu
Hüljates tapetud öid, ning kohe kasvavad selle suust
mööda kahisevaid päevi, nartsissid.
üle kuminate, Ta silitab selga kõveral joomaril
üle autokatuste, ning too kõrgub üle linna
mööda vitriine, kui mastimänd.
üle kantseleilaudade,
mis on kaetud kirjutusmasinate Taskus tuul,
vaibaga, valge pilv
kõnnib ülivaikne maag. ja koidutäht,
kõnnib
Ta habe on roheline aas, mööda linna
kus mäletseb rammusaid veiseid. vaikne maag.
kus kõrred kõiguvad tuules.
annaabi.ee 
