Giuseppe Verdi
populaarsuse võti peitubki. Heliloomingu juured ammutasid itaalia laulumeelosest elumahlu,
rahvas võttis tema kantileenid omaks ning kandis neid varmalt edasi. Otseselt rahvaviise
kasutamata tungis Verdi folkloori intonatsioonilisse olemusse sedavõrd sügavalt, et tema enda
muusika sellega orgaaniliselt kokku sulas.
Oma eelkäijate muusikalist pärandit hoolikalt tundma õppides haaras ta ka siit, eeskätt
rahvamuusikale lähedasest Bellini kantileenist, palju väärtuslikku. Suured on Verdi teened
olustikuintonatsioonide tõstmisel sümfooniliselt arendatud mõtte tasemele, samuti
rahvaviisikäändudest läbitud retsitatiivsete episoodide loomisel. Verdi helitööde intonatsioo-
niline lihtsus, elulisus, kirgas dramatism ja lavalisus kindlustasid talle ühelt poolt laia
kuulajaskonna palava poolehoiu, teiselt poolt aga teda vääriti mõistva muusikakriitika tauniva
suhtumise.