Pärdi teoste esitus andis hea ülevaate koori täielikust kõlast. Selle koori puhul on mind koguaeg häirinud sopranirühma väga terav ja peen toon. Hea resonants on ka dirigent Risto Joosti taotlus, kuid selle koori puhul on seda juba minu arvates liiga palju ja ära kipub kaduma sügavus ja pehmus. See on tunnetatav ka meeshäälte vokaalis, basside ülemised noodid, mis tegelikult ei olnudki väga kõrged olid üsna pressitud. Ära kadus kogu koori kantileeni üldine sügavus. Teiste häälerühmade varju jäi aldirühm, kel puudus sügav toon ja kes üldiselt ei esinenud väga tugevalt. Tallise esituse puhul oli kõik palju läbipaistvam ja väiksema koosseisu tõttu oli vigade välja kostmise oht palju suurem. Õnneks vigu väga ei esinenud, kui välja jätta mõned sopranite ebatäpsed sisseastumised. Lauljate hääled sulandusid üldiselt hästi ja eriti kena oli Tallise teoste puhul just tenori partii esitus
lüüriliste episoodide kaleidoskoop ning värvikad üleminekud ühelt sündmuselt teisele. Ooperi harmoonia on julge ja koloriitne, orkestripartii särav ja väljenduslik, meenutades oma kerguse ja vaimuteravusega Mozartit ja Rossinit. "Falstaffi" meloodiline leidlikkus on ammendamatu. Välkkiirelt vahelduvatel muusikalistel kujunditel puudub lõpetatus, nad libisevad üksteisest kiirelt mööda ning asenduvad uute, mitte vähem eredate iseloomustustega. Retsitatiivi ja kantileeni piirjooni ooperis peaaegu pole. On tekkinud itaalia koomilisele ooperile täiesti uudne kõneintonatsioon, mida gruusia muusikateadlane G. Ordzonikidze "retsitatiivse stiili entsüklopeediaks" nimetab. Retsitatiivsete stseenide kõrval leidub "Falstaffis" mitmeid toredaid, itaalia koomilise ooperi tavadega seostatavaid ansambleid, kus iga tegelane oma karakteri säilitab. Suurepärane on ooperi grandioosne lõppansambel rõõmus ja naerunäoline vokaalfuuga. Viimne peatükk
annaabi.ee 
