Eepos ja romaan
lülitab omaenda konstruktsiooni neid ümber mõtestades ja aktsentueerides.
Kui romaan muutub juhtivaks zanriks, siis haarab kogu kirjandust teisenemisprotsess ja
omalaadne zanrikriitilisus. Romaani võimutsemisperioodidel ,,romaniseeruvad" suuremal
või vähemal määral kõik teised zanrid: romaniseerub draama (Ibseni ja Hauptmanni draamad,
naturalistlik draama tervenisti), poeem (nt Don Juan), isegi lüürika (Heine lüürika). Oma
vana kanoonilisust alalhoidvad zanrid aga muutuvad stilisatsiooniks. Kui romaan muutub
valitsevaks zanriks kirjanduses, omandab rangelt kanooniliste zanride tinglik keel teistsuguse
kõla need zanrid hakkavad kõlama teisiti kui ajal, mil romaan veel ei kuulunud suurde
kirjandusse.
Zanrite romaniseerumine nad muutuvad vabamaks ja plastilisemaks, nende keel uueneb
kirjakeeleväliste keelendite ja kirjakeele ,,romaanilike" kihtide arvel, nad dialogiseeruvad,
annaabi.ee 
