Reformatsioon
Juba XIV sajandi
algusest alates soetasid Tartu ja Tallinna toomhärrad endale isiklike maju
vastavalt Toomemäel või Toompeal.
Pinnapealse suhtumisega ka vaimulik eetika rikkumine-küll naistega kooselu,
küll prassimise ja muu lõbu. Sageli kuulus sama isik üheaegselt nii Tartu, Tallinna
kui ka Saare-Lääne kapiitlisse. Esines koguni juhtumeid, et välismaalased, kes
iial oma jalga Liivimaale polnud tõstnud, hankisid endale paavstilt mõned siinsed
kanoonikukohad, saades samasuguseid tulusid veel mitmetest Saksamaa või
Itaalia piiskopkondades. Siiski oli enamik Eestis tegutsevates kõrgvaimulikest
juba alates XIV sajandist Vana-Liivimaalt pärit. Preestrite hulgas oli kohalike osa
veelgi suurem.
Keskaegsete suuremate linnade kirikutes oli hulgaliselt altareid. Igat altarit pidi
teenindama oma vaimulik. Usinasti lasid altareid asutada rikkad perekonnad,
tsunftid ja muud vennaskonnad, et vaimulikud seal iga päev nende
hingeõnnistuse eest palvetaks.