Eesti teatri ajaloo kevadsemestri eksamiküsimuste vastused
vildist. Tegelased, kes olid nimeta, näota ja individualiseerimata karakteriga, kandsid maske. Naid
hakkasid kandma ka sõttaläinud ja seeläbi justkui oma nime ja näo kaotanud tegelased, kes
muutusid selles lootusetus heitluses tapalammasteks.
7. Kuidas toimus ja milles seisnes murrang teatris aastal 1969?
60-date teisel poolel oli teatris valitsev olmerealism noorema teatrirahva jaoks oma köitvuse
kaotanud. Seni uuenduslikuna tundunud Panso teatrilaad hakkas vaikselt kanoniseeruma, tekitades
vajaduse uue väljenduslaadi jaoks. Uuendus ei toimuhud üleöö, tal olid omad eelkäijad (Antonin
Artaud). Keskuseks sai Tartu Vanemuine ning eestvedajateks Hermaküla ja Tooming. Otsiti uut
teatrikeelt, mis lähtuks teatrile ainuomasest, oleks teatraalne. Muutus ka suhe dramaturgilisse teksti.
Tähtsuselt esikohal oli lavastaja, kunstniku ja näitleja looming, mis sai tekstist vaid tõuke (ei olnud
sellele allutatud). Keskseks sai mäng, mis omakorda tõstis improvisatsiooni rolli