Ökoloogia kordamisküsimused
veel viljastamata või kui taim õitseb siis kui õitsemisperiood hakkab juba lõppema ja pole
teiste isendite õietolmu. Iseviljastamine on seega hädaabinõu – parem iseviljastatud seemned
kui sigimise ebaõnnestumine.
Ka paljudel teistest isoleeritud sooleparasiitidel esineb selline sigimisviis, samuti paljudel
taimedel. Mitmed taimed kasvatavad spetsiaalseid õisi, mis ei avane kunagi putukatest
tolmendajatele ja jäävad sageli lehtede varju. Näiteks paljud kannikeseliigid õitsevad kevadel
normaalsete õitega ja väldivad nii iseviljastumist, suvel aga kasvatavad iseviljastuvaid õisi,
mis ei avanegi ja mis sarnanevad pungadega.
Apomiksis: Sageli ei läbi taimede munärakud normaalset meioosi ja nende kromosoomistik
jääb diploidseks. Vahest on sellise
seemne arengüks vaja siiski seemnerakku (tolmutera), kuid viimane ei osale raku
viljastamises vaid käivitab ainult arengu. Hea näide apomiktilisest liigist on harilik võilill,