Taimeökoloogia iseseisev töö
Ilutaimena
Lõhnavat kannikest kasutatakse dekoratiivtaimena peenras, iluaias ja lõikelilleks,
teda võib istutada põõsaste, puude varju või veekogu äärde. Sobib kasvama ka
põõsaste alla ja ümbrusse. Kaunis püsik moodustab kiiresti tumerohelistest
lehtedest ja nende kohal kõrguvatest lõhnavatest õitest padjandi[3].
Eriti populaarne oli see taim 19. sajandil, mil seda kasvatati peamiselt lõikelilleks.
Ükski endast lugupidav seltskonnadaam ei väljunud kodust ilma
kannikesekimbuta[4]. On teada, et 1874. aastal nopiti Lõuna-Prantsusmaal kuus
tonni kannikeseõisi[5].
Euroopa maamõisates oli kombeks kasvatada kannikesi suurtes anumates, mis
toodi talveks sisse, et taimi talvel ajatada[4]. Ainüksi Windsori palee aias
kasvatati 3000 taime kuningliku perekonna ja õukonna tarbeks[5].
Ravimtaimena
Ravimiks kasutatakse õitsemise ajal korjatud maapealset ürti. Peamiseks
toimeaineks on rutiin, mida õitsemisaegsetes lehtedes on kuni 0,13%, lisaks