Bernard Kangro
Lõpptulemusena osutub tugevamaks olemasoleva reaalsuse pool, kuivõrd teine taoteldav,
usutav jääb mänguks, uneks, ulmasaarestikuks. See lubab Karl Murul teha tähelepanekud:
,, Bernard Kangro avastas luule jaoks uue, kuigi mitte avara võimaluse, ja ammendas selle
samas, nii et vaevalt oli võimalik kaugemale üritada. Nende laulude luuleväärtus oleneb
sellest, kuivõrd jõutakse lugejat kujutlusmängu kaasa tõmmata." Kanngro avastas esialgu
tõepoolest ehk mitte kuigi avarana tunduva maastiku, kuid ei üritanudki kaugemale nägi,
kuid kattis nägemuse looriga. Aga puud kõnnivad kaugemale, allikad keevad ikka veel üles
ning Sina ,,mõõda aega/ vana vaseroostest vaega!" Bernard Kangro luule on raske nagu
ajavool, aga seda on kerge lugeda. Selles on segi kunst ja kunsttükk.
See on kahe võimaluse vastuolu, tagasivõitmatu mineviku ja vastuvõtmatu oleviku süntees,
millest poeet väljub taoteldavasse hingekoju
annaabi.ee 
