puhata solistil, kes esitas flöödil J.S. Bachi ,,III osa flöödikontserdist nr.1". Nüüd astus lavale tagasi viisikoor, kelle esituses lauldi H. Hindpere pala ,,Lumi langes". Esinemisjärg anti üle pärimusmuusikaansambile, kes esitasid Kihnu Labajala. Jällegi seadsid end lavale flöödimängjad. Kõlas A.L.Webberi ,, Maarja Magdaleena laul" . Flööditrio esitus oli väga meeldejääv ning ilus. Kord mängisid nad koos, kuid leidus ka soolohetki. Peale imeilusat pala astusid lavale kanneldajad, kes mängisid taustaks solistile rahvale tuntuid palu nagu ,, Ära koo mu käpikuisse päikest" ja Metsatölli ,, Oma laulu ei leia ma üles". Nüüd anti sõna kahele pianistidele. Mõlema esineja lood tekitasid inimestes veelgi positiivsema meeleolu. Esitatud klaveripaladest jäi meelde eelkõige just dünaamika vaheldumine ning kaunilt helisev kõla. Järgmisena kõlas saksofonikvartetti esitus kahe kuula Saksamaa helilooja teosed - J.S. Bach ,,Saraband" ja G.F.Händel ,,Bourree"
tohtinud kaasa heliseda. Sõrmi teisele poole surudes, kaeti kinni teine akord. Parema käe esimese sõrmega üle keelte tõmmates pandi helisema katmata keeled. Nii oli võimalik õieti ainult vaheldada kas tervelt või osaliselt kaht akordi (s.t. võis jätta mõne keele üle tõmbamata, mõnda tugevamini tõmmata, mõnda keelt veel lisaks näppida jne.). samasugust, katmistehnikas akordilist mängimisviisi harrastasid vadja kanneldajad ja Loode-Vene guslimängijad, mujal valitses meloodilisemat mängu võimaldav noppimistehnika. Siin ka väike palake setu kandlele: Kasutatud kirjandus: H. Tampere "Eesti rahvapillid ja rahvatantsud" 1975 4
annaabi.ee 
