"kannatusromaane" - 1 õppematerjal

Eesti Kirjanduse Ajalugu II

21) Eesti pagulasproosa põhisuundumusi ja autoreid Pagulaskirjanik oli rahvusliku identiteedi häälekandja ja teenäitaja, kes pakkus selget ideoloogiat, hoidmaks sidet minevikuga. Pagulasromaan järgis aja- ja kohasundust. Domineeris realistlik jutustus, hoiduti eksperimentidest. Välditi modernismi mõistet. Lugejaarvamusest sõltus palju. Jutustuse arengus igatseti ühelt poolt tagasi minevikku, teisalt oli paratamatu vajadus edasi minna. 1940.–50ndatel kirjutati nostalgilisi ja kannatusromaane. Pikka proosat nimetati romaaniks. 1940.–50ndatel ilmusid sõja- ja põgenemisromaanid, mille puhul oli tegu teraapiaga, hilisema lugeja jaoks info edastajana sellest valusast perioodist.  Osa neist romaanidest keskendub inimpsüühikale, esitab elukadu inimteadvuse vahendusel, tagasivaatena põgenikelaevalt või –laagrist.  Teine, kiirerütmiline laad keskendub pigem tegevusele, ei hooli inimhinge keerukusest, vaid näitab sündmuste katkematut, pääsematut kulgemist.