Eesti kirjanduse ajalugu II
Eesti pagulasproosa põhisuundumusi ja autoreid.
Kirjanik kui rahvusliku identiteedi häälekandja. Teenäitaja, kes pakkus selget ideloogiat,
hoidma sidet minevikuga, teraapiline funktsioon. Pagulasromaan järgis aja- ja
kohasundust. Domineeris realislik jutustus, hoiduti eksperimentidest. Välditi modernismi
mõistet. Lugejaarvamusest sõltus palju. Narratiivi areng: ühelt poolt igatseti tagasi
minevikku, samas aga vajadus edasi minna, paratamatus. 40-50. Nostalgiline ja
kannatusromaan. Pikk proosa romaanid.
40.-50. Sõja- ja põgenemisromaanid, mille ÜL polnud seotud kunstiga, omal ajal tegemist
teraapiaga, hilisema lugeja jaoks info edastajana sellest valusast perioodist. Osa neist
romaanidest keskendub inimpsüühikale, esitab elukaost inimteadvuse vahendusel,
tagasivaatena põgenikelauevalt või laagrist. Teine, kiirerütmiline laad keskendub pigem
tegevusele, ei hooli inimhinge keerukusest, vaid näitab sündmuste katkematut, pääsematut
annaabi.ee 
