Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
Surma jätkab sünd,
mitte lunastus ja igavene elu – kristlikust maailmamudelist jääb Baturini looming eraldiseisvaks.
III
Ei aristotellik eetikafilosoofia ega kristlik moraaliõpetus tunne eetilise ja esteetilise seostamist –
Baturinil aga käib eetiline õnnevastasus kokku nii valu kui ka iluga. Baturinlikud kannatused on
kaunid, neid esitatakse lausa ihaldusväärsetena – otsekui pannes lugejat endalegi kannatusrohket elu
soovima. Lugeja mõtleb Baturinit lugedes: kui ilus on surra leekides nagu „üks kaunis inimkehast
tõrvik“, unustades täielikult tulesurmaga kaasas käivad kannatused.
Romaanis “Kentaur“ avaldubki ilus valu naiste enesepõletamises, mis jätkub läbi generatsioonide –
surm on siin (nagu teisteski Baturini romaanides) saanud esteetiliseks objektiks, vaatemänguks.
Kentaur-Nikyase vanaemast Didost saame teada, et teda oli alati tõmmanud tule poole, isegi aias
annaabi.ee 
