Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
reeglitele tingimusteta, vägivaldse allutatuse juurest isikliku valiku maa-alale.
26
Sealsamas, lk. 188
“Eluvalu ongi eluvõlu” – seda tahab Batrian oma iseloodud, sissepoole suunatud
laserprojitseeringuga edastada. Selle teesi näol jõuab Batrian ka isikliku elutõeni. Batrian on
jõudnud üleva hetkeni, eluvõlu erilise mõistmiseni – sinna, kuhu vaatetorni vaade pidi
surmaminejad juhatama. Ent ta tahab öelda sedagi, et just nii, suletud laugude taga kannatuspilte
taas läbi elades, saab surra ilusat, ülevat surma. On paradoksaalne, et Batrian, peale arusaamist, et
kaunid vaated uinutavad meeli, annab enda kõrgemat elumõistmist edasi just kauni vaate kaudu.
Samamoodi on paradoksaalne, et kogu Baturini romaaniloomingus on kannatus muutunud kauniks
vaateks. Ent see on ilus, nauditav paradoks.
Lõpetaksin taas küsimusega autorile: kuidas te kommenteerite ilu ja kannatuse seost? Rääkisite
annaabi.ee 
