Mees kes teadis ussisõnu analüüs
neid ja keegi teine ie oskaks seda enda teenistusse allutada. Leemet sulges silmas ja
jäi legendi kõrvale magama.
Vahetevahel käis ta aga koopast väljas sööki hankima ja jalutama metsas. Tähele ei
jäänud panemata koopa imelik omadus avaneda suvalises kohas metsas. Nüüd mõistis
Leemet kuidas Meeme oli kogu aeg liikunud nägematult hiiglasike vahemaid metsas.
Leemet käis vahetevahel vaatamas ka õde ja mõmmit kus hämaras koopas kus õhkond
oli Leemetile kannatamtu ja kus Salme ja paks pekkine mõmmi üksteise kaisus
mõmisesid. Nende nukraid silmi ei talunud Leemet kaua vaadata. Kas mõmmi ja
Salme veel elus on, seda Leemet ei tea aga arvatavasti lämbus mõmmi oma rasva ja
Salme hääbus ka ta kõrval. Nii surid viimane naine ja karu kes mõistsid ussisõnu.
Loomad üldiselt on unustamas ussisõnu ja uued põlvkonnad teavad aina vähem ja
vähem. Põtru saab veel enda juurde tulemast käsutada aga Leemeit käskudele nad