Sõja loomuvastasus
silma, nagu oleks nad kriidist. Liha ta näos on kokku sulanud, sarnad tungivad esile. Skelett rajab
endale teed. Silmad on auku vajunud, Mõne tunni pärast on kõik läbi." Läbi see saigi. Kemmerichi
jalg amputeeriti ning sellepärast saabus ka surm. Ometi ei olnud Kemmerich selles maailmas päris
üksi. Tal oli ema, kes oli hullumas, kuuldes pojaga juhtunust. Ta nõudis, et Paul räägiks talle täpselt,
mis Kemmerichiga juhtus, kuid Paul valetas, et säästa ema kannatamast veel rohkem oma poja pärast,
kui ta seda juba tegi.
Üheks Pauli sõbraks oli ka Josef Behm, kellega ei jõudnud me küll lähemalt tuttavaks saada,
kuid oli öeldud, et tema kartis sõda kõige rohkem ja ei tahtnud eriti minna sõduriks. ,,Kummalisel
kombel oli Behm üks esimestest, kes langes. Ühel rünnakul sattus mürsukild talle silmadesse ja me
jätsime ta surnu pähe maha." Missugune saatuse iroonia! See, kes surmasaamist kõige enam kardab,
langeb kõige esimesena.
annaabi.ee 
