Eesti rahvakultuuri areng ja mõjutused aastatel 1700-1816
kirikute, kõrtside ja mõisate läheduses. Mõnes käsitööharus, nagu puutöös, kudumises,
riidevärvimises, saavutasid maakäsitöölised suure oskuse ning nende tooted levisid
naabermõisates ja linnaski. Et valdava osa vajalikest käsitöötoodetest valmistas iga
talupoeg endale ise, siis võib arvata, et enamik neist maakäsitöölistest töötas rohkem
mõisa tarbeks. 16. Sajandist alates on allikais mainitud mõningaid mõisate rahapalgalisi
käsitöölisi, nagu kanguruid, köösnereid, rätsepaid, kingseppi, puuseppi ja tislereid
(entsüklopeedia 1998).
18. sajandi teisest poolest on allikais mõisakäsitöö külakäsitööst juba kindlapiirilisemalt
eristatud. Oma kasvavate vajaduste ja tärkava luksusjanu rahuldamiseks vajas mõis
peale talupoegade käsitöö ja külakäsitööliste toodangu ka hulgaliselt erioskustega
mõisakäsitöölisi. Neist olid paljud saanud väljaõppe kas Peterburis või kohalike linna
annaabi.ee 
