Yorgis (1936), Strasbourg'is (1932,1939), Amsterdamis (1935,1939), Johannesburgis (1939), Roomas, Varssavis ja Antverpenis (1939) jne. Kahekümne ühest teosest koosnev väljapanek Viini Kujutavate Kunstnike Seltsi näitusel 1937. aastal tõi talle kuldmedali. 1936. aastal korraldati Wiiralti ulatuslik isiknäitus ka Tallinnas ja Tartus ning 1937. aastal Helsingi Taidehallis. 1938. aastal ilmus esimene Wiiralti monograafia Rasmus KangroPooli sulest. 25. septembril 1939 saabus Wiiralt tagasi Eestisse. Kontakt kodumaaga oli eemal viibides olnud vaid põgus. See maa ja miljöö, kuhu ta tagasi pöördus, oli erinev sellest, kust ta kord lahkunud oli. Esimesed paar aastat möödusid sõja ja okupatsiooniaegses depressioonis. Tema esimeseks kodumaal loodud tööks oli Kristjan Raua portree (1939, kuivnõel)
Restaureeritud on ka paljusid keskaegseid elamuid ja aitu, säilitades, tuues esile ja sageli ka taastades neis ajaloolised konstruktsioonid. Suur osa ajaloolisi hooneid on neil aastatel käinud läbi restaureerijate käe alt. Tallinna ajaloo uurimisele ning selle ehitiste restaureerimisele on alates 1950ndatest aastatest andnud oma panuse paljud arhitektuuri- ja kunstiajaloolased. Tuntuimatest nimedest võiks nimetada Villem Raami, Helmi Üprust, Rein Zobelit, Rasmus Kangropooli, Teddy Böcklerit ning Boris Duboviki. Paljud ajaloolised ehitised on restaureerimisel kohandatud uutele, neile sobivatele funktsioonidele. Nii paikneb restaureeritud Niguliste kirikus Vana Kunsti Muuseum ja kontserdisaal, Paksus Margareetas Meremuuseum. Kiek in de Kökis ja Dominiiklaste kloostris aga paiknevad Linnamuuseumi filiaalid. Raekoda on pärast restaureerimist saanud tagasi oma esindusfunktsioonid, kus korraldatakse kontserte ja pidulikke vastuvõtte
annaabi.ee 
