Tõde ja Õigus II Terve tekst
Kogu linnutee
pole ehk muud kui ainult meeltepettus...
Pika ja kõhnana, ettepoole kõveras seisis ta õpilaste keskel, kulunud palitu krae ülal, käed
taskus, sest pakane oli vali. Kui ta viimaks nagu endasse süvenenult vaikis, küsis Indrek, kes
seisis otse ta ees:
,,Härra professor, kui ilmaruum on nii lõpmata suur ja kui igal pool on aina tähed, tähekogud ja
linnuteed, kus on siis taevas?"
Vanamehe pea tõusis nõksatades kõrgemale ja külmast kangenenud huuled püüdsid nagu
nukralt naeratada, kui ta vastas:
,,Üle kolmekümne aasta olen otsinud, aga pole leidnud. Nüüd olen vana. Teie olete alles noor,
otsige, ehk leiate teie."
Ütles ja seisis endiselt oma õpilaste keskel, pikk ja kõhn, ettepoole kõveras, nagu oleks tal juba
pisut raske seista.
Mäelt alla minnes eraldus Indrek mingisugusel ettekäändel teistest, sest tal oli tungiv tarvidus
üksi jääda