Kasvatus eri kultuurides
Lastele anti
õnneliku, pikaealise ja eduka esivanema nimi, hiljem valiti nimi pühakute nimede hulgast. Sellega sai laps
endale kindlad kaitsjad.
Samal ajal olid au sees muistsed vägilasjutud ja -laulud, mida lauldi, skandeeriti (vahel mingi
instrumendi saatel) ja mida noored armastasid kuulata. Nendelgi lauludel oli tähtis kasvatav roll. Laul
seostati sõnakasutusega. Me ei tea täpselt, milline oli muinasrahvaste vokaalne treening, kuid et seda tehti,
tõestab ülestähenduste järgi kangelaslaulikute olemasolu ja arvukus: ühiskond pidas laulikutest väga lugu.
Laulik oli maag, looja, tema vahendusel sõna mitte ainult ei kõlanud, vaid ka teostus: karistavad sõnad,
needmised ja vanded tapsid neid, kelle vastu nad olid suunatud; õnnesoovid, tervitused, pühitsus ja kiitus
olid suunatud elluäratamisele ja andsid tervist, eluenergiat. Sõna jõud võis uskumuse järgi tappa ja ka ellu
äratada.
Oluline õppimise vorm pidi olema ka mnemoonika ehk mälu treenimine