RALPH WALDO EMERSON
Siirus on luksus, mis nagu diadeemid ja võimgi
on lubatud üksnes kõrgeimale seisusele: sellel on lubatud tõtt kõnelda, sest tema üle ei seisa
enam kedagi, kelle ees ta peaks lipitsema või kelle järgi muganduma. Üksinda on iga inimene
siiras. Astub aga sisse teine inimene ja kohe algab silmakirjalikkus. Me pareerime ja tõrjume
oma kaasinimese lähenemist komplimentide, klatsi, meelelahutuse ja intriigidega. Me peidame
oma mõtted tema eest saja kangavoldi alla. Ma tundsin kord meest,6 kes mingist usuhullusest
haaratuna selle draperii kõrvale heitis ning, jättes ära kõik komplimendid ja kulunud tõed,
kõnetas väga läbinägelikult ja kaunilt iga inimese südametunnistust. Alguses pandi talle vastu ja
6
See oli Jones Very Salemist, müstik ja askeet, kelle kohta Emerson 1838. a novembris Margaret Fullerile kirjutas:
"Very oli hiljuti siin ja jäi mõneks päevaks, ajades meid kõiki ahastusse küsimuse üle, kas ta on vaimuhaige.