Nibelungide laul
sest rüütliaust ja luulest ja kõrgest elutõust,
mis hinnas neil ja mida nad arenadsid koos -
kuis kõik seal täpselt kulges, ei saa küll vesta laululoos.
Kesk hiilgust nägi Kriemhild kord unes selgesti,
et kavatas noort haugast, suurt, kaunist igati.
Kaks kotkast tapsid selle. Ta arvas aimavat,
et tollest unepainest ei juhtuda saaks halvemat.
Ta emale siis rääkis, mis unes kangastund,
sest ise seletada ta veel ei mõistnud und.
"Too haugas märks meest üht, kes õilis on ja hea.
Ja hoidku teda jumal, sest muidu sa ta kaotad pea."
"Miks lausuma pead ema, nüüd mulle mehest just?
Ei taha iial tunda ma mehe armastust.
Pean vagalt elutsemma, mu kuni võtab surm,
siis pääsen piinast mille toob kaasa arm ja eluhurm."
Kuid Ute vastas talle: "Nii ära tõota laps!
annaabi.ee 
