Eestlaste riietuskultuur läbi sajandite
Naistel olid veel sõled ja
preesid samaks otstarbeks. Vööle olid riputatud pronksplekiga kaunistatud tupes nuga ja
nõelakoda. Ehetel oli ilmselt maagiline tähendus.
Keskaja rahvarõivas jätkas muinasaja riietumise tava. Kasutusse jäi sõba, naiste uhkeim
rõivaese, pronksspiraalid vahetusid tinast naastukestega. Põll, kui abielunaise sõmbol,
levis kõikjale. Nuga rippus nii naiste kui meeste vööl. Kasutusel olid lihtsad, iidsetest
püstistest kangaspuudest välja arenenud kangaspuud.
13. sajandi algusest tulid rõivamoodi saksa kultuuri mõjutused. Sellele vihjavad rohked
laenud rõivastusalases sõnavaras: kört, undruk, volt, mis viitavad kahara, vöö juurest
volti seatud seelikule varasema kitsa ümbriku asemel. Samuti sõna püksid, mis seostuvad
meeste uute põlvpükste mooditulekuga. Uued rõivamoed jõudsid talurahvani eestlastest
linnaelanikkonna ja mõisateenijate, samuti võõrpäritolu käsitöömeistrite kaudu. 13.
annaabi.ee 
