Eestlaste riietuskultuur läbi sajandite
Põhiosa riietusest oli naturaalne, tavapäraseks oli saanud
silmuskudumine. Oluliseks muutuseks oli vaipseeliku kõrval levima hakanud
kokkuõmmeldud ühevärviline seelik, pealiniku asemel tanu. Põhja- Eestis hakkasid
naised kandma varrukateta särgi peal lühikest pluusi ehk käiseid. Jalas kanti
veisenahatükist tehtud pastlaid, suvistel töödel ka puukoorest punutud viiske. Saaremaal
kanti juba ka kingi. Varemlevinud õmblus- või nõelpitside asemel hakkasid levima
kangaotsa narmastest sõrmedega põimitud sõlmpitsid ja võrgunõela abil kootud võrgule
õmmeldud võrkpitsid. Eestlased kandsid ka suvel palavaga pikka villast kuube. Seda
peeti auväärsuse tunnuseks.
Baroksed elemendid, mida eelmisel sajandil võis kohata metallitööstuses, levisid 18.
sajandil lillkirjana ka tekstiilikunsti. Seda sajandit peetakse ka rõivaste värvilisemaks
muutumise ajastuks. Seoses majanduselu kaubalisuse kasvuga ilmus rõivastusse rohkem
annaabi.ee 
