Tähelaps kasvaski üles koos Puuraiduri lastega. Iga aastaga läks ta aina ilusamaks ja samas ka ülbemaks/isekamaks. Ta põlgas kõiki lapsi ja ütles, et nemad on madalat päritolu. Ta pidas neid oma teenriteks. Ta arvas ennast olevat õilsat päritolu, sest ta oli sündinud tähest. Ta pildus pimedaid, sante, kerjajaid ja teisi kividega ning tegi neist naerualused. Samamoodi käitus ta ka loomadega, torgates Mutil silmad peast välja, kärpides Kanepilinnu tiibu ja tappes Orava ema. Preester ja Puuraidur püüdsid teda õpetada, kuid asjatult. Ühel päeval tuli linna kerjusnaine, kes pidas ennast Tähelapse emaks. Tähelaps naeris ta välja ning kihutas minema. Peale seda muutus ta kärnkonnaks/rästikuks. Nüüd hakkasid aga teised lapsed teda pilkama ja sai aru, et ta oli valesti käitunud ning otsustas oma ema üles otsida. Tähelaps jooksis metsa, kus ta palus abi loomadelt, keda ta oli kiusanud
Ustav sõber Elas kord vana Vesirott ja ta kohtus pardiga, kes üritas oma poegadele kombeid õpetada. Vesirott avaldas enda arvamust ja lõpuks ütles, et tema arvates on sõprus tähtsam kui armastus. Seepeale küsis Kanepilind, et mida tema ka tõelisest sõprusest teab. Kanepilind jutustas järgmise loo: Elas kord üksik, aus mehike nimega Hans. Ta aias kasvasid kõiksugused lilled. Ta oli lihtne mees ja tema parim sõber oli rikas mölder nimega Suur Hugh. See rikas mölder käis koguaeg tema aiast mööda ja noppis sealt paar lille, selle põhjenduseks ütles ta, et tõelistel sõpradel peab olema kõik ühine. Kui saabus talv, jäi Hans üksi ja Suur Hugh ei külastanud teda. Hans oli külmas ja näljas. Sellepärast pidi ta oma asjad maha müüma(käru, hõbenööbid). Mitte külla tulemise põhjenduseks tõi Suur Hugh välja, et kui inimesed on hädas, siis ei tohi neid segada. Möldri naine kiitis terve aeg Hugh’i, et ta käitub väga õigesti. Mölder ootas ...
annaabi.ee 
