Tõde ja Õigus II Terve tekst
ning peened ja liikusid käies tippamisi, nagu ei suudaks nad pikemaid samme välja kannatada.
Kübarat kandis härra Slopasev ikka pisut viltu ja kaunisti silmadele surutult või vastupidi -- pisut
kuklasse lükatult, aga mitte parajasti. Härra Slopasev nimelt ei armastanud kuldset keskteed ei
kübara kandmises ega ka muus -- söögis ja joogis ka mitte. Niisugune oli tema armastus.
Aga tema kaaslane ja pärastine lahutamatu sõber Voitinski armastas parajust, vähemalt mis
puutus peakatte kandmisse. Igakord, kui ta oma sametise randiga õpetajamütsi pähe pani,
mõõtis ta otsa eest kuidagi kämblaga, et müts oleks täpselt õieti ja määratud viisil pähe surutud.
Ei mingit liialdust paremale ega pahemale, ette ega taha. Ka tema sammud olid lühikesed, aga
mitte raske keha pärast, sest Voitinski keha oli ju nagu sukavarras, vaid nõtrade jalgade tõttu,
mis seisid aina põlved koos, nagu kipuksid nad laiades pükstes lõdisema hakkama. Nägu
annaabi.ee 
