Eesti rahvapillid
Kõige algelisem keelpill oli vahest nöör
või väät, mille üht otsa hoiti hammaste vahel ja teist pingutati käega. Järgmine
etapp on juba vibupingutus, mida tunnevad paljud eksootilised ja ka Euroopa
rahvad. Edasi tulid mitmesugused arenenumad vormid.
Enam arenenud keelpillidest väärib esmajoones nimetamist kannel. Eesti
rahvatraditsioonis anti sellele kõlarikkale pillile õigusega aukoht. Üks vana
rahvalaul ("Kannel") ja samuti muinasjutt kõnelevad, et kandlepuu olevat
kasvanud ülekohtust surma saanud vaeslapse südamest. Seepärast kõlab kannel
nukralt.
Setu pruugis nimetati kannelt koguni jumala enda loodud pilliks. Seetõttu
võis seda mängida isegi surnuvalvamise juures ja paastuajal, kui kõik muu
pillimäng, laulmine ja lõbutsemine oli keelatud. On täiesti võimalik, et kannelt
vanematel aegadel palju tantsupilliks ei kasutatudki.
Kandlest on juttu mitmesugustes ürikutes. Nii kuuleme selle esinemisest
annaabi.ee 
