"kanderaamilt" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

tunginud ja seal oma ähvardavate tigedate sõnadega vaesele tütarlapsele koleda hirmu peale ajanud. Tal oli seljas vaimulikurüü. Seni polnud Gringoire seda meest märganud, kui ta aga nüüd rahva seast välja tuli, tundis poeet ta ära. «See on ju minu õpetaja,» hüüdis ta kohkunult, «dom Claude Frollo, ülemdiakon! Mida kuradit ta sest ühesilmaga peletisest peaks tahtma? See õgib ta silmapilk ära!» Tõusis tõesti õudne kisa. Koletu Quasimodo oli oma kanderaamilt maha hüpanud ja naised pöörasid silmad kõrvale, et mitte näha, kuidas ta ülemdiakoni lõhki kisub. ühe hüppega oli ta preestri juures, vaatas talle otsa ja langes ta ette põlvili. Preester kiskus tal tiaara peast, murdis pooleks ta saua ja kiskus lõhki ta kassikullas kuue. 65 Quasimodo jäi põlvili, painutas pea alla ja pani käed paluvalt kokku. Siis tekkis nende vahel imelik kahekõne markide ja zestide varal, sest kumbki ei kõnelnud sõnagi