lugejate poole oli pöördumine kogu rahva poole, ühe suure inimrühma poole. Et rahvustamine on hingeline side rahvuskaaslaste vahel, siis etendaski rahvuslikul ärkamisajal suurt rolli isamaaluule. Ajajärgu esiluuletaja oli Lydia Koidula, aga laialt levis ka mitme teise autori looming: Friedrich Kuhlbansi "Vanemuine", Mihkel Veske "Kodumaa" ja "Illus oled, isamaa!", Ado Reinvaldil "Kuldrannake" jne. Selle aja isamaaluule peamiseks kandepinnaks oli koorilaul, mis sai 1860.aastatel, kus osavõtjad laulsid üheskoos: "Mu isamaa, mu õnn ja rööm!", "Mu isamaa on minu arm!" ja "Sind surmani!". Üldlaulupidu oli suurim rahvuslik üritus, millele ühtses vaimus koguneti kogu maalt. Rahvusliku ärkamisaja proosa ja näitekirjandus jätkas rahvavalgustuslikku tegevust. Lydia Koidula jutustuse "Ainuke" õnnelik peigmees on oma üldisele tublidusele lisaks
C.R.Jakobson(1841-1882)"Sakala"(1878-1882).Kirjutas õpikuid eesti koolidele. Luule kõnetab rahvast paremini, emotsionaalne side, rahvustunne on hingeline side rahvuskaaslaste ahel ning seetõttu oligi tähtsal kohal isamaaluule.Friedrich Kuhlbars "Vanemuine"("Kui Kungla rahvas kuldsel a'al"),Mihkel Veske"Kodumaa"("Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt"),"Ilus oled,isamaa"("Minge üles mägedele"),Ado Reinvald"Kuldrannake". Isamaaluule kandepinnaks oli koorilaul, mis sai populaarseks1860.Isamaaluule kõrghetkeks oli I üldlaulupidu,kus lauldi"Sind surmani","Mu isamaa on minu arm". Proosa-ja näitekirjandus,et saavutada sealsetes jutustustes õnne siis oli tähtis olla rahvuslikult meelestatud.Tegelastes olid kõik heakskiidetud omadused:haritus,ettevõtlikkus,töökus,õilis iseloom.Peategelane tavaliselt abiellus oma äravalituga,kes oli haritud taluneiu,aga muidugi lisasid kirjanikud igasse juttu ka endale hingelähedasi motiive
annaabi.ee 
