Eno Raud
ikka mõõda .järgi: kellele nahatäis, kellele kerge müks. Nii on E. Raua raamatud alati
optimistlikult häälestatud. Puuduseks võib see hea omadus muutuda juhul, kui kriitiline olukord
liiga ootamatu kergusega soodsalt laheneb. Olgu toodud värske näide raamatust "Jälle need
naksitrallid": Muhv ja Kingpool tahavad Sammalhabet päästa loomaarmastusest südametuks
muutunud daami käest. Nende teada on Sammalhabe torgatud kandekotiga akna taha värskesse
õhku, sealt kavatsetakse ta elevandi londi otsas maha tõsta. Lugeja teada ei ole Sammalhabe
sedapuhku mitte kandekotis ja daam on sõprade vandenõust teadlik. Põguski pilk veenab, et
lõpuni on ainult mõni lehekülg, suuri seiklusi ei saa enam toimuda, sõlmeks sõlmitud lõngad
viitavad aga sellle, et peab tulema vapustav kulminatsiooniraoment ja otsustav kokkupõrge. Aga
ei: Sammalhabe magab siiski õndsat und kandekotis, kus teda mängureeglite järgi olla ei tohiks
annaabi.ee 
