Oskar Luiga
rong seisis. Allohvitserid ja sõdurid, kellel oli õiendamist rongiülemaga või teiste
ohvitseridega, ei tohtninud kupeest lahkuda, ilma enne seda viinaklaasi tühjendamata. Olgugi
et koosviibimine kulges sundimatus õhkkonnas ja sõjaväeliste tseremooniateta ohvitseride
poolt, märkasin siiski, et need, kellele klaas ulatati tühjendamiseks, esinesid kapten Luiga ees
korrektselt ja distsiplineeritult. Kapten Luiga oli oma meeskonna poolt jumaldatud oma
kamraadlikuse poolest lahinguolukorras, kuid tema rongil valitses ebaharilik hea distsipliin.
Vatu õhtut tuli Luigal meelde, et meie veoauto pidi proviandiga Sännasse sõitma. See asjaolu
inspireeris teda korraldama ühise väljasõidu rindele, kus ta tahtis korraldada patrullretke
vaenlase komissati kinnipüüdmiseks, kes siis huljem pidulikult pidi üles poodama. Hambuni
relvastatuina istusime autole. Kui olime välja jõudnud viimasest Võru poolsest metsatukast
enne Sännat, silmas Luiga poolkuud.
annaabi.ee 
