siis võib-olla oleksid leebed seigad perekonnast ülejäänud pöörase teksti vahel kaduma läinud. Raamatu pealkirjaga on poeg Mihkel teinud kummarduse ja kingituse oma isale. Talle on ilmselgelt ammu hinge pihta käinud, et vennad Urbid omastasid elegantselt "Tõlla ees meil tormab ...", mida nad on küll kenasti esitanud, ent mille sõnad ja viisi lõi hoopis Eno Raud, sellest ka pealkiri. Mitte selleks, et eksjoodikuna oma vanadele kamraadidele musta pori näkku visata ja selle pealt teenida. Must pori on kogu see rämps, mis ühele väga ennasttäis noorele rokimehele tema keerulisel ja enesehävituslikul teel vastu nägu lendab. Tõlla ees meil tormab neli tori täkku, tagumiku alt neil läbi lendab maa. Kabjad löövad meile musta pori näkku, aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa.
Küll pole aga kahtlust, et kuigi tema teadmised olid pooltoored, ühekülgsed ja jäigad, oli ta intelligentne ja terava mõistusega. Kuid ta võis ka olla väga osavõtlik tühistes asjades, näiteks mida kinkida oma sekretäridele sünnipäevaks. Talle meeldis naiste seltskond ning ta oli nende vastu alati peenekombeline ja armuline, eriti kui nad olid ilusad. Ta pani end ümbritsevad inimesed naerma oma lõikava huumoriga ja jäljendamistalendiga. Ja ta oli väga ustav nendele oma kamraadidele, kes olid toonud ohvreid, toetades teda varajasest ajast peale. Hitler vihkas juute hingepõhjast. Ta jutustab "Mein Kampf'is" oma loo, kuidas temast sai antisemiit pärast üht kokkupõrget kaftanisse riietatud mustalokilise vennikesega Viini tänavatel. See oli asja ilmne dramatiseerimine. Oma Linzi päevil luges Hitler juba pangermaani ja antisemiitlikke ajalehti ja oli juba siis Austria antisemiitide ja pangermanismi juhi Georg von Schörneri austaja
annaabi.ee 
