Kirjanduse lõppueksami materjalid
toimus Hugo poliitilistes ja kirjanduslikes tõekspidamistes otsustav pööre. Revolutsiooniliste meeleolude
süvenemine lähendas teda liberaalsele kodanlusele ja pahempoolsetele romantikutele, kelle tunnustatud
juhiks ta peatselt tõusiski. 1827.a-l esines ta juba kui tunnustatud romantiline luuletaja oma esikdraama
,,Cromwell" eessõnas romantismi manifestiga. See oli hoogne rünnak klassitsismile, mis visalt oma
positsioone kaitses. Noor Hugo eitas antiikeeskujude matkimist, kammitsevaid reegleid, ,,kõrgete" ja
,,madalate" zanrite eristamist. Ta nõudis loominguvabadust, õigustas madala ja üleva, traagilise ja koomilise
ühendamist, eluliste vastuolude kujutamist. Tema arvates oli peatähtis erakordsus ja äärmuslike nähtuste
hea ja kurja, kauni ja inetu, koomilise ja traagilise ühendamine kunstiteoses. See saigi kõik iseloomulikuks
romantismile. Tema esteetilised tõekspidamised kujunesid koos poliitiliste vaadete selginemisega,