Tänapäeva Eesti rõõmu- ja varjuküljed
Kurvastuseks tuleb tõdeda, et tihtipeale Eestis elav inimene oma pead
kasutada ei söenda. Isegi, kui ta seda teeb, siis nõnda tasahilju, et mõtte
tasandile ideed jäävadki. Pole ju harjutud oma arvamust avaldama. Kergem
on mured töökoorma alla matta ja loota, et homne päev tuleb helgem.
Iseenesest tuleb ka seda käitumismalli mõista, sest kõigist pingutustest
hoolimata on meie riik alles lapsekingades ning Nõukogude ajastu
kammitseva haarde mälestus ei taha kuidagi Eestimaalt lahkuda. Kas olekski
õige unustada kummitusena jälitavaid minevikusündmusi? Ütleb ka Birk
Rohelend oma romaanis Mu sõraline sõber: "Ja kõik mis tuli, tuli selle pärast,
mis oli olnud". Võib järeldada, et minevik mõjutab ka tulevikku. Ei ole arukas
haarata käsi viina järele ja proovida selle abil summutada mälust juhtunud
sündmusi ja kogetud valu, kui teravalt need hinge ka ei pitsitaks. Eestimaa ju
ei vaja joodikuid
annaabi.ee 
