Kasvatusteadused
Raamat oli minu jaoks raske žanri hulka kuuluv.Pidin lugema väga süvenenult ja ei ole siiamaani
kindel, kas kõik kirjaniku poolt öeldu mulle oli piisavalt selge. Kuid koheselt võin ära märkida,
et kõik mis oli arusaadav hämmastas mind väga, juba seitsmeteistkümnendal sajandil arutles
kirjanik lastekasvatusteemade üle, mida meil alles tänapäeval hakatakse omaks võtma (lapse
füüsilisest karistusest loobumine)
Rääkides lapseeast ,ei ole ma ise kunagi tulnud mõttele, et last kammitseti minevikus juba
imikueas, takistades tal vabalt siputada, mässides laps lina sisse.
Russeau otsis oma raamatus ideaalse inimese kirjeldust, kuid minu nägemust mööda ideaalset
inimest meie ühiskonnas ei ole olemas. Meil kõigil on omad head ja vead.
„Lapse näiv vägivald ja lõhkumistung ei ole kurjuse väljendus, vaid tema tegevustungi avaldus“.
(lk.42) Arutlus selle teema juures on täiesti loogiline. Kui laps oskaks oma tundeid, soove ja
emotsioone kirjeldada, siis ta ju teeks seda
annaabi.ee 
