Nimetu
J. Sütiste kritiseeris neid 1940. aastate
keskel oma artiklis ,,Meie uusromantika pärapoeesia", kus nimetas arbujaid
,,närbujateks". Selles lähtuvalt sai kirjandusajakirjast Varamu nende põhiline
kritiseerija.
Sõpruskond veetis tihti koos aega, lugedes üksteisele oma värsse, kommenteerides
neid ja jagades soovitusi. Seda tehti üksteist mõjutamata, igat luuletajat innustati
täiustama talle omaseid jooni.
H. Talvik kuulus lisaks arbujatele ka Eesti Kirjanikkude Liitu ja Kammiseppade liitu,
kuhu kuulusid veel nt P. Viiding ja O. Kangilaski [5].
Sõprusest arbuja Betti Alveriga kasvas Talvikul välja armastus. Nad abiellusid 1937.
aastal- vaikselt, tunnistajateks vaid A. Oras ja P. Viiding. Ka pidu ei toimunud. Nad
elasid algselt Tartus, väikeses kahetoalises korteris. Paar aastat hiljem, 1940.ndate
aastate algul kolisid nad Teise maailmasõja pärast Võrtsjärve lähedale Pühaste külla
Alveri isa maamajja elama ja olid seal kuni 1944. aasta septembrini. Lapsi neil
annaabi.ee 
