ehitamist. Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega. Eelmise sajandi keskel hävitati kobras Eesti aladelt. Taasasustati ta siia 1957.a. ja ta levis ka ise sama aja paiku Pihkva poolt. Elupaigana eelistab kobras aeglase vooluga veekogusid, mille kaldal peab kasvama lehtpuid. Neile veekogudele ehitab ta veetaseme tõstmiseks enda langetatud puudest ja mudast tugevaid tamme, tekitades sellega sageli kahju ümbritsevale loodusele.
ehitamist. Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega. Eelmise sajandi keskel hävitati kobras Eesti aladelt. Taasasustati ta siia 1957.a. ja ta levis ka ise sama aja paiku Pihkva poolt. Elupaigana eelistab kobras aeglase vooluga veekogusid, mille kaldal peab kasvama lehtpuid. Neile veekogudele ehitab ta veetaseme tõstmiseks enda langetatud puudest ja mudast tugevaid tamme, tekitades sellega sageli kahju ümbritsevale loodusele.
Väga varjatud eluviisiga ja liigub peamiselt videvikus ja öösel. Jooksuaeg on veebruaris - märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Ilvesed söövad kõike, mis liigub ja millest jõud üle käib. Kobras - Castor Eesti suurim näriline. Karvastiku värvus helepruunist mustani. Iseloomulik on lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma pesa ehitavad nad kas okstest või kraabivad uru kaldanõlva sisse. Ühes pesas elavad koos tavaliselt vanaloomad ning eelmise ja üle-eelmise aasta pojad. Pesaterritooriumi märgistavad koprad anaalnäärmete nõrega. Kobras on taimtoiduline süües suvel rohttaimi ning talvel lehtpuude koort ja noori oksi. Tiinus kestab kobrastel 3,5 kuud ja pojad sünnivad mais või juunis. Pesakonnas on tavaliselt 1…4 hästi arenenud poega
Järgmise värvikihi ehk lasuuri võib kokku segada erinevatest värvidest, vedelikest. Selleks sobib värvipigmendi, liimaine ja lahusti segu, kuid ka näiteks värvimulla ja suhkruvee, õlle kombinatsioon. Mustri joonistamiseks on palju erinevaid töövahendeid, mida ka ise valmistada võib. Enamasti kasutatakse selleks spetsiaalset aaderduskammi, -pintslit või -harja. Aaderduskamm on painduvast materjalist tööriist, millel on traadist või kummist piid/hambad. Kammiks sobivad ka isevalmistatud vahendid: sisse lõigatud hammastega pahtlilabidas, kääridega sobivaks pügatud või kimpu seotud maalripintslid jne. Kuid sobiv on ka tavaline juuksekamm. Vastatavalt töövahendile saadakse ka muster. Ehituspoodides on müügil ka spetsiaalsed aaderdusklotsid. Mustri joonistamine näeb ise välja nii, et alusvärvile võõbatud lasuurikihile tõmmatakse sobiva vahendiga muster. Teine värvikiht ei tohi olla liiga paks, vastasel juhul hakkab muster laiali valguma
Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega. Kobras on eranditult taimtoiduline süües suvel rohttaimi (nõges, pilliroog, angervaks, vaarikas jne.) ning talvel lehtpuude koort ja noori oksi. Et pääseda ligi puude noortele okstele, mis tavaliselt asuvad puu ladvaosas langetab ta neid oma tugevate, peitlitaoliste ja pidevalt kasvavate hammaste abil. Elupaigana eelistab kobras aeglase vooluga veekogusid, mille kaldal peab kasvama lehtpuid.
annaabi.ee 
