Maailma Filmikunsti Ajalugu
Saksa filmikunstis võib ekspressionismiperioodi pidada nö tumedaks ajastuks, kus õudus- ja
ulmefilmidel oli oma kindel koht. Selle perioodi inimesi kajastati kunstis enamasti inetute ja
õudustäratavatena. Tummfilmis rõhutasid emotsioone tihti ülepakutud ilmed ja zestid. Saksa
ekspressionismi heaks näiteks on Friedrich Wilhelm Murnau (1889-1931) "Viimane
inimene" Emil Janningsiga peaosas. 1920ndate Saksa filmikunsti üheks oluliseimaks
suundumuseks oli kujunenud kammerdraama (kammerspiel), mille ideed kandis ka nimetatud
film. Selle süzees kohtuvad kaks maailma lihtne agul oma igapäevast rasket tööd rabavate
tööliste ja nende perekondadega ning uhke hotell, kus rahamuredest priid ilusad inimesed
nautides oma päevi mööda saadavad. Emil Jannings kehastab ,,viimases inimeses"
peategelast, suursuguse hotelli uksehoidjat, kellest õhkub austust ja suursugusust. On näha, et
eakas mees on oma töö üle uhke. Ka naabrid lihtsas agulipiirkonna tagahoovis paistavad tema