Arthur Honegger lühikokkuvõte
sümfoonia "Di tre re" (1950), mille
alapelakiri ühendab tõlkes "(Sümfoonia) kolme re- ga". Nimelt lõpevad teose kõik kolm osa
timpanilöögiga re- noodil ning kuna see on löökpillide ainus partii, siis on ka selge, et nendel
timpanilöökidel on sümboolne tähendus terve sümfoonia muusikalises dramaturgias.
Honeggeri 3. ja 5. sümfoonia on mõlemad dramaatilised ning kirjutatud suurele
sümfooniaorkestrile, siis teise sümfooniate paari moodustavad märksa kammerlikumad 2. ja 4.
sümfoonia. Nii on 2. sümfoonia (1941) partituuris vaid keelpillid ja üks trompet, 4. sümfoonias
"Basseli rõõmud" ("Deliciae Basilienses", 1946) on lisaks keelpillidele orkestris veel ka
puhkpillide kahene koosseis. Oma pilvitult heakõlalise helikeelega on 4. sümfoonia traagilistele
3. ja 5. sümfooniale suureks kontrastiks.
Võrreldes nii mõnegi teise oma kaasaegse heliloojaga (näiteks Stravinski või Milhaud` ga), on
Honeggeri helikeel mõnevõrra konservatiivsem
annaabi.ee 
