Alguses ei tahtnud Bilbo sõnagi seiklustest kuulda, kuid pärastpoole lõi tema soontesse Tookide veri, ja tal tuli mõningane tahtmine seiklema minna... Hommikul polnud aga kedagi külalistest enam tema kodus näha. Bilbo rahunes maha, tegi nõud puhtaks, ja hakkas juba teist hommikusööki sööma, kui sisse tuli Gandalf, kes uuris, miks kääbik kohtumispaika ei tule. Bilbo aga ei teadnud ühegist kohtumisest ja siis Gandalf seletas talle, et päkapikkud olid talle kaminasimsile kirja jätnud. Kääbik avas kirja ning seal oli kirjas, et ta peab kell 11 minema ,,Rohelise lohe" kõrtsi juurde tulema, et päkapikkudega kokku saada, ja teele asuda. Niisiis ruttas Bilbo kiiresti-kiiresti kõrtsi poole. Reis võis alata! Nad ratsutasid mööda kääbikutemaad, rääkisid juttu, ja veetsid lõbusalt aega. Ühel hetkel aga märkas seltskond, et Gandalf on puudu. Kuid siis märkasid nad kaugel metsas lõket, kuna nad arvasid, et need on rändurid, siis asusid nad asja uurima
lusika ja ...» «Oh helde taevas küll! Jäta mu hing rahule! Tehke, et kaote kõik! Ja et mu ligi ei tule, enne kui ma oma meelerahu tagasi saan.» Oleks ta seda sosinal öelnud, ma oleksin seda siiski kuulnud; poleks teda lõpuni rääkida lasknudki, oleksin sõnakuulelikult kadunud, isegi kui mul enam hinge sees poleks olnud. Kui me läbi elutoa läksime, võttis vana-isand oma kübara; sindlinael kukkus põrandale; ta võttis selle põrandalt, pani sõnalausumata kaminasimsile ja läks välja. Tom nägi seda, talle tuli lusikas meelde ja ta ütles: «Noh, temaga ei maksa asju saata, teda ei või uskuda. Aga ta tegi meile siiski head, ilma et tal sellest aimugi oleks olnud, seepärast läheme ja teeme talle ka head tema teadmata: topime rottide augud kinni.» Auke oli keldris igavene hulk; nende kinnitoppimine võttis meil terve tunni aega, aga me tegime igapidi hea ja tubli töö. Siis kuulsime trepil samme, kustutasime küünla ja läksime peittft
annaabi.ee 
