V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Noormees sai aru, et on viimane
aeg talle midagi kõrva sosistada, ükskõik kas mõni lollus või meelitus. Nii ta siis ka
kummardus, kuid ei leidnud oma kujutlustes midagi õrnemat ega intiimsemat öelda kui:
«Miks teie ema alati kannab niisugust vappidega ehitud kleiditükki nagu meie vanaemad
Charles VII ajal? Öelge talle ometi, et see praegusel ajal enam ei sobi ja et vapina ta kleidile
1
3
3
tikitud uksehing ja loorber annavad talle kõndiva kaminaeesriide ilme. Uskuge, praegusel
ajal ei istuta enam niiviisi oma vappide peal!»
230
Fleur-de-Lys lõi üles oma ilusad silmad täis etteheidet.
«Kas see on kõik, mis teil mulle öelda on?» ütles ta tasase häälega.
Kui proua Aloise neid nägi niiviisi teineteise lähedale kummarduvatena ja sosistavatena,
ütles ta vaimustatult, mängides oma palveraamatu räätsadega:
«Kui liigutav armastuspilt!»
Kapten aga, kel oli üha piinlikum, pööras oma tähelepanu tikandile ja hüüdis: «Tõesti