Mulgi pudru sünd
aastat tagasi tehti tunduvalt rohkem (ERM, EA158, lk
231-238).
Vanarahvas pidas toidu suurimaks väeks rasva - seapekk ja rasv olid söögilaual olulisel kohal. Pudru
juures peeti kõige maitsvamaks seda, kui sellel ujusid rasvaga praetud lihakõrned - praetud pekised
lihakuubikud. Rasvaga keedeti mitmeid roogasid (sh tange), rasva pandi ka kastmesse. Näiteks
käesoleva sajandi algul Mulgimaal sündinud küsitletud mäletavad veel oma lapse- ja noorpõlvest
kamararasvaga keedetuid kapsaid ja tangu-kartulisegapudru. Paljud inimesed peavad pekirasvaga
keedetud toite väga maitsvaks ja suhtuvad neisse roogadesse suure poolehoiuga ja heakskiiduga.
Vanematel andmetel, mida kinnitavad ka omaaegsete koolilaste eneste mälestused, pandi koolilaste
leivakoti 19. sajandi viimasel veerandil ja sajandivahetusel suurem karbitäis kartuli- või kapsaputru
(mulgiputru või mulgikapsaid), teistes väiksemates karpides olid räimed, liha ja või ning päts leiba
nädalaks.