Kama
Kama on olnud vähemalt tuhat aastat slaavi rahvaste toiduks. Kõige vanem teade sellest
ulatub isegi aastasse 1555, Ivan Julma aega. Suured kamasööjad on olnud ka arvukad
Aasia rahvad. On infot, et kamajahu varieerub mitmeti, kuid valmistamise põhitehnika on
olnud sama kogu Euroopas ja Venemaast Türgini.
Kamajahu sai populaarseks ka Eestimaal ja arvatavasti on alguse saanud Mulgimaalt veel
endiste talude aegu. Kuna ta muutus paljudes kodudes lemmiktoiduks ka Eestimaal, siis
loeme kamajooki hapupiimaga lausa eesti rahvustoiduks. Eestimaal valmistatakse
kamajahu rukkist, nisust, odrast ja hernest. See kooslus on eestlasele vastuvõetavaim.
Tehnoloogia on küllalti keerukas ja aega nõudev, kuid ometi tehti vanal ajal igas talus ise
kamajahu. Kõigepealt keedeti soolaga maitsestatud vees terad peaaegu pehmeks, seejärel
kuivatati need päikesepaistel tuule käes, seejärel röstiti neid ahjus ja lõpuks jahvatati.
Nüüd muidugi tehakse need operatsioonid kõik tööstuses.